Uus hoone sulandub ümbritsevasse keskkonda nii, et see näib olevat siin alati olnud – loomulik jätk maastikule ja ajaloole. Selle maapinna lähedal kulgev esimene korrus, mida iseloomustavad looduslähedased materjalid ja vormid, justkui jutustab maastiku enda lugu. Suur spordisaal, mis jääb poolenisti maa alla, hingab koos maaga, peidetuna ja samas oma jõulisuses kohal. Hoone teisest korrusest edasi kerkiv osa on oma minimalistliku vormi ja rahuliku fassaadiga, tõstes esile ümbruskonna ja ajaloolise arhitektuuri ilu. Hoonet raamiv puidust ribistik räägib männiku vertikaalsete rütmidega sama keelt, kaitstes siseruume päikeselt langeva valguse eest. Ajaloolise hoone ja uue juurdeehituse vaheline õhuruum laseb neil kõrvuti seista väärikalt ja harmooniliselt, nagu kaks põlvkonda, kes täiendavad teineteist vaikses tasakaalus.